Euroopal napib deflatsiooniga võitlemisel radikaalsust

Mario Draghi ja tema kolleegid Euroopa Keskpangast eelistavad edasi liikuda väikeste sammudega, arvestades Saksamaa hirmudega rahapoliitika lõdvendamise ees. Algatuseks plaanib keskpank osta väiksema koguse riigivõlakirju, ja kui see samm läbi kukub, siis suurendatakse panuseid. Esimesi samme saame eeldatavasti näha uue aasta jaanuaris. Vaevalt see häid tulemusi annab. Kui probleemiks on deflatsioon, võib rahapoliitika lõdvendamine muuta vaid ootusi selle suhtes.

Kui deflatsiooniootus on juba nii sügavasti juurdunud, nagu ta praegu Euroopas on, lükkavad nii tarbijad kui ka investorid raha kulutamist edasi eeldusel, et homme on hinnad madalamad kui täna. Niisugused ootused muutuvad isetäituvaks, sest vähem kulutamist tähendab veel vähem inflatsiooni ning halvimal juhul langevaid hindu.

Deflatsiooniootusi on võimalik muundada inflatsiooniootuseks, julgustades rohkem kulutama, ent see on mõeldav vaid šokipoliitikate abil. Et veenda majapidamisi ja ettevõtteid selles, et tulevik on teistsugune kui olevik, on tarvis dramaatilisi meetmeid. Keskpank peab lähtuma veendumusest, et majanduse deflatsioonilisest letargiast on vaja välja tulla, maksku mis maksab. Sellisel seisukohal näib olevat radikaalsemaid samme teinud Jaapani Keskpank, kuid Euroopa Keskpangale näib samasugune lähenemine üle jõu käivat Põhja-Euroopa hirmude pärast.

Rahapoliitika lõdvendamise oponendid on mures uue võimaliku finantskriisi pärast. See on veider, sest rahaturud on praegu allutatud varasemast palju rangematele regulatsioonidele. Hoopis mõjukam vastuväide on, et rahapoliitika lõdvendamine peaks sundima Euroopa riikide valitsusi tegema reforme nii tööturul kui ka tootmissektoris ning püüdlema avaliku sektori kulude vähendamise poole. Sellised reformid on aga alati valulised. Pealegi võiks avaliku sektori kulude vähenemine omakorda hindu alla suruda, see on aga kõige viimane asi, mida Euroopa vajab. 

© Project Syndicate